Bruno Oja-O'ya

Ida-Euroopa kuulsaim eesti näitleja ei mänginudki Eesti filmis

Bruno Oja, alati püüdnud olla suurem kui ta tegelik 2-meetrine kogu, suri 9. oktoobril Tartus vaikselt täistambiga elamise tekitatud kulumistesse. Üheksa ametit peetud ja enne surma kümnes, nälg, läbi elatud. Aga Eesti suurima dändi ja eputise kuulsust ei kustutanud ka halastamatu aeg.

Bruno Oja ehk O'Ya, nagu ta endale välismaise nimekuju pani, oli tõesti elu jooksul 9 ameti mees: meedik, tippsportlane, näitleja, seikleja, laulja, laulukirjutaja, kirjanik, dokumentalist, ärimees või vähemalt üritas olla. Aga arvasid teised temast mis tahes, ise oli ta nii enda kui lugematu arvu naiste meelest kõige ilusam, kõige mehelikum ja andekam tüüp siin maailmas. See usk ei jätnud teda mitte maha.

Bruno Oja sündis 12. veebruaril 1933 Tallinnas ja õppis legendaarses 22. Keskkoolis ehk endises Westholmi gümnaasiumis ning muude hobide seas õppis helilooja Artur Kapi juures. 1950ndatel läks ta Tartu Ülikooli meditsiini õppima, kuid oma pika kasvuga tegi ta kiire arengu korvpallurina ning üsna pea oli ta juba N Liidu spordisüsteemi silmas ning nimekirjas. Kümnendi lõpus, olles mõnda aega esinenud Riias estraadilauljana, maandus ta Moskvas ja kandideeris tõsiselt olümpiakoondisse. Sportlasekarjääris jõudis ta kandideerida Helsingi ja Melbourne'i olümpiamängudele, juhendada N Liidu noortekoondist, võistelda ka ujumises ja veepallis. Oma karge põhjamaise meheiluga torkas ta silma ka Mosfilmi talendiküttidele, kes edeva eestlase võtteplatsidele sõjafilmidesse sakslasi mängima kutsusid. Hiljem tulid ka juba tõsisemad rollid, nagu 1964 filmis "Lask udus", aga kuulsaks sai Oja hoopis 1966 Leedu filmis "Keegi ei tahtnud surra", mille eest kukkus ka Nõukogude Liidu riiklik preemia. Selle filmi võtete lõpus tegi Oja enneolematu tembu: jäi Poola elama, kuuldavasti tüdruku pärast, kellest sai hiljem tema esimene abikaasa. Poolas jätkus mehe produktiivne näitlejakarjäär, ta mängis mitmekümnes filmis ("Hundi ulg", "Insener Garini Hüperboloid", "Saatuslik eksitus", "Uputus", "Kentaurid" jt) nii oma uuel kodumaal kui ka igal pool mujal Ida-Euroopas, millele aitas kaasa ta hea keelevaist. Ta õppis rääkima läti, poola, vene, slovaki, soome, inglise keelt. Mehe kuulsus jõudis ka Soome välja.

Eestis oldi kahetised: ametlikult tema saavutusi tunnustati ning reeturiks ei sõimatud, kuid kohapealsed kultuuritegelased olid O'Ya suhtes pehmelt öeldes iroonilised. Siit ka põhjus, miks ta kunagi ei mänginud üheski Eesti filmis, kuigi ta üritas mitu korda. Näiteks 1968 kandideeris ta Gabrieli rolli "Viimses reliikvias", noor kullinäoga Peeter Jakobi pandi Ivo Schenkenbergiks esialgu just Brunoga ühepikkune olemise pärast. Kuid lõpuks otsustati, et habe ei sobi Ojale, võtvat ära "ainsa, mis tal on - aarialiku meheilu".

Oja käis muidu üpris sageli Eestis, andis imekiiresti tekkinud aktsendiga intervjuusid (mis andis palju parodeerimisainet juba tolleaegsetele humoristidele Nõmmikule ja Abelile: "Ratsutan, noh, mis see on, ei lehm ega lammas... joah, hoobusega..."), laulis "Minu süüdames sa elad." jne. Poolas oli ta samuti vahepeal professionaalne laulja, kuid huvitus endiselt ka korvpallist ning arstiteadusest. 1970ndatel tegigi ta päris õnnestunud dokumentaalfilmid nii Poola korvpalli olümpiameeskonna treeningutest kui ka ajukirurgiast. Ka kirjutas ta mitu poolakeelset ilukirjanduslikku raamatut, sest jutusoon oli tal lobe. Filminäitlemisega võrreldavat edu saavutas mees aga naisteküttimises. Ta oli mitu korda abielus, kuid erinevaid armukesi ja lühisuhteid oli tal vähemalt oma juttude järgi iga sõrme ja varba otsa. Oja oli sõnaosav ja enesekindel ning piisavalt galantne tüüp, kuid eelkõige ikkagi krooniline edevusehunnik ja ilueedi.

1980ndate teiseks pooleks O'Ya filmikarjäär soikus ja ta otsustas, nagu paljud väliseestlased, sünnimaale naasta. Võimalik, et ta lootis siin avanevatele uutele võimalustele, kuid eestlaste võõristus tema suhtes polnud kuhugi kadunud. Filmis ja TVs ta tööd ei saanud ning ta asus elama Tartusse, kus ta püüdis teostada mitmesuguseid äriprojekte, näiteks avada modellikooli. Suurel Diletandil aga ei õnnestunud miski. 1990ndad aastad elatus ta juhuslikest sissetulekutest, kuigi säilitas kibedusega segatud optimismi. Veel 2001 avaldas ta autobiograafilise jutukogu "Maailmas külas".

Kuid elu viimasel aastal pakkus suurte vuntsidega ja kottis silmalaugudega juba peamiselt mälestustes elav Oja juba väga kurba vaatepilti. Ta suri nagu ta põlvkonnakaaslane Leonard Merzin, üksi, ja kuigi see kõlab juba banaalsena, praktiliselt unustatuna. Ja paradoksaalsel kombel ei mänginudki ta üheski Eesti filmis, teatris ega telelavastuses. Sellistest asjadest on muidugi kahju. Aga Bruno Oja-O'ya oli juba ammu enne surma paljude jaoks suur legend ja selleks ta jääb neile kauaks.

MARGUS KIIS